Tõuaretus,

põllum.- loomade, sh. –lindude tõugude parandamine ja täiustamine ning uute tõugude kujundamine. Põhilised t-võtted on 1) produktiivloomade hindamine (jõudluskontroll, kontrollkasvatamine, kontrollnuum), 2) tõukarja  hiondamine, 3) t- alane arvestus ja teabe töötlemine, 4) tõuloomade aretusväärtuse määramine, 5) suguloomade sihipärane valik ja paaridevalik, 6) tõuloomade paljundamine ja levitamine. Nende võtete pidev rakendamine karja või kogu tõu piires paljude põlvkondade jooksul võimaldab parandada loomade tõulisust ja jõudlust ning täiustada genotüüpi. ... (Eesti Entsüklopeedia, 9. kd, 1996)

 

Encyclopedia Britannica ütleb märksõna all animal breeding:

 koduloomade kontrollitud paljundamine. Selle eesmärk on nende omaduste parandamine, mida inimesed peavad soovitavateks. Aretusmeetodid nõuavad mitmete baasteaduste kasutamist, neiks on peamiselt reproduktiivfüsioloogia, geneetika ja statistika. Selles artiklis käsitletakse teaduslike põhimõtete kasutamist paremate isendite valimisel ja paaridevaliku planeerimisel. Aretuse aluseks olevaid fundamentaalseid bioloogilisi põhimõtteid arutatakse artiklites "pärilikkus" ja "reproduktiivsüsteem"

.....

Aretuse peamised põhimõtted on samad, olenemata sellest, mis liiki loomaga või millise aretuseesmärgiga on tegemist, kuid praktiline lähenemine probleemile võib olla mitmes suhtes erinev, sõltudes sellistest asjaoludest nagu paljunemise viisist ja kiirusest ja geneetiliste ning keskkonna faktorite suhtelisest mõjust neile omadustele, mida peetakse kõige tähtsamateks.

 

 

MIS ON PUHASARETUS ?

Arusaamatused, arusaamatud arusaamised ja vaidlused selle lihtsa termini ümber meenutavad mulle, kuidas ligi pool sajandit tagasi manitseti ajakirjas “Voprosõ istorii” ajaloolasi: “Enne kui teha mingi teaduslik järeldus, tuleb vaadata, millised on selle poliitilised tagajärjed.” Põllumajanduspoliitika ja aretuspoliitika on kah poliitika ja terminitega mängimine poliitilistel (majanduslikel) põhjustel tuleb samasugusest enesepiiramisest ja tõe unustamisest “ühiskondlikes huvides”, nagu see siis ohtlikumas ajas toimus.

  Kõike tahetakse nimetada puhasaretuseks, sest puhasaretust on hakatud pidama millekski kõrgemaks ja nii riigi kui ostja poolt suuremat toetust väärivamaks. Mõnes mõttes see nii ongi, kui lugeda kõrgemaks ja väärtuslikumaks olemasolevate omaduste säilitamist ja täiustamist. Puhasaretus uute omaduste loomiseks, näiteks veohobusest sporthobuse saamiseks, on aga absurd. Enne kui rääkida “puhasaretusest, mis on avatud teiste tõugude esindajatele”, tuleb vaadata, mida ütleb Eesti Entsüklopeedia 7. köide ( 1994.a. ): “Puhasaretus: tõuaretuse meetod, mille puhul paaritatav isas- ja emasloom kuuluvad ühte ja samasse tõugu, s.t. on geneetiliselt sugulased. Puhasaretust rakendatakse tõu parandamiseks ja täiustamiseks. Eristatakse liin- ja perekondaretust, liinide ühendamist ning sugulasliinide aretust ja nende tõusisest ühendamist. Puhasaretuses kasutatakse inbriidingut ja liinide ristamist. Puhasaretuse korral suureneb populatsiooni homosügootsus.” Segadust, jälle poliitilis- majanduslikel põhjustel, on ka sellise selge mõiste kasutamisel nagu sisestav ristamine. Mõnikord on hakatud sisestavaks ristamiseks pidama ka seda, kui kaks ja isegi kolm põlvkonda järjest kasutatakse tori tõus teiste tõugude täkke. Eesti Entsüklopeedia ütleb:

“ Sisestavat ristamist (ühekordset ristamist)   tehakse harilikult tõu või sordi mingi omaduse parandamiseks; saadud ristandeid e. hübriide ristatakse taas korduvalt (mitme põlvkonna jooksul) sama tõu või sordiga (tagasiristamine ehk backcross).”

Puhasaretus on meetod, mida hobusekasvatuses on pikemat aega kasutatud vaid väga üksikutes tõugudes, nagu inglise täisvereline, araabia täisvereline. Üle 30 põlvkonna dokumenteeritud puhasaretust teistes tõugudes ei ole olnud, aga puhasaretuse lühemaid perioode on pea igas tõus. Selge tunnus, et tõugu aretatakse puhasaretuse meetodil, on suletud tõuraamat. Peale nimetatud täisvereliste tõugude, kus populatsiooni arvukuse ja suure hulga erinevate liinide ja perekondade tõttu on areng ka suletud tõuraamatu korral kindlustatud, on viimasel ajal hakanud sulgema oma tõuraamatuid paljud tõud, kus eesmärgiks omapära säilitamine (viimasena shetlandi poni, varem friisi, norra fjordihobune, küllalt ammu soome hobune jt.) Ristamisi puhasaretuseks nimetatud on siiski harva, aga eestlased pole kindlasti ainukesed. Kuna samal ajal kui paljud tõuraamatud muutuvad suletuks või suletumaks, toimub teistes just vastupidine protsess, need muutuvad aina avatumaks, on tekkinud vajadus takistada anarhiat (ka turuanarhiat) ja teha vahet tõuraamatu reeglitele vastava aretuse ja kaootilise paljundamise vahel. Termin “puhtatõulisus” on eesti keeles selles mõttes väga hea, kuna näiteks saksa keeles ei tehta sõna “Reinzucht”  kasutamisel suurt vahet, kas mõeldakse tõu reeglitele vastavat aretust või geneetiliste sugulaste paaritamist. Saksamaa aretusseadus sõnastab isegi erandi, et kui üldiselt loetakse puhtatõuliseks loom, kelle mõlemad vanemad on samas tõuraamatus, võivad hobuste puhul nad olla erinevatest tõuraamatutest (aga mitte väljastpoolt).  On ju selge, et hannoveri mära ja prantsuse ratsahobuse täku järglane võib olla puhtatõuline hannover, aga ei saa öelda, et see on puhasaretuse tulemus.  Üheks eeskujuks meile, kuidas aretuses poliitilise tagamõtteta selgust luua, võiks olla leedulaste zhemaituku hobuse säilitamisprogramm, kus nähakse ette kinnise tõuraamatu pidamist, tõusiseste sugulust mitteomavate liinide kujundamist ja puhta säilitatava tõu standardist kõrvale kalduvate isendite konsolideerimist iseseisvaks eri nimetusega tõuks (nagu meil eesti ratsaponi).

 Võib- olla on erinevaid või paremaidki ettepanekuid, kuidas ülalnimetatud termineid kasutada, sellisel juhul oleks siinöeldu diskussiooni alguseks. Kui me muudes küsimustes võime sageli eri meelt olla ja peamegi olema, üht ja sama keelt peaksime ikka kasutama.

R. Kollom