Eesti sporthobuse aretus.

Eesti sporthobuste aretusmeetodiks on ristandaretus, nagu seda on ka enamuse Euroopa sporthobuste, soojavereliste hobuste või poolvereliste hobusetõugude aretus (need on peaaegu täielikult kattuvad mõisted). Puhtatõulisus tähendab neis tõugudes tavaliselt tõuraamatu reeglitele vastavat tulemust, mitte puhasaretust. Mõistete selline kasutamine tuleneb Euroopa Komisjoni otsusest 96/78 EÜ, kus öeldakse:"1. Oma tõu tõuraamatu põhiossa kandmiseks peavad registreeritud hobuslased:

- põlvnema sama tõu tõuraamatu põhiossa kantud vanematest ja omama kõnealuse tõuraamatu eeskirjade kohaselt kehtestatud sugupuud,

- olema identifitseeritud enne võõrutamist vastavalt kõnealuse tõuraamatu eeskirjadele, mis peaksid eeldama vähemalt paaritustunnistust. 

2. Erandina ....võib looma kanda põhiosasse, et osaleda ...tõuraamatu eeskirjade kohaselt heakskiidetud ristamisprogrammis."

Eesti sporthobuste tõuraamatu põhiosaks on peatõuraamat ja tõuraamat, peale selle peetakse eeltõuraamatut e. registrit.

Aretusteadlaste arvates on väiksemas kui 5000 märaga tõus iseseisev areng (puhasaretus) võimatu, sellises tõus saab toimuda ainult saavutatu säilitamine teatud perioodil. Euroopa sporthobuste tõud ongi enamuses ülalnimetatud arvust väiksemad ja nende areng on toimunudki üksteise tõumaterjali kasutamise abil. Nii nagu Saksamaal on ametlikult tõug saksa ratsahobune (Deutsches Reitpferd) ja igapäevases praktikas kasutatavad tõunimetused hannoveri, holsteini jt. on tõuraamatud ja tõupiirkonnad, nii võib ennustada kunagi ühe tõu, euroopa sporthobuse kujunemist, kus eesti sporhobune peaks üks tõuraamat olema.