SUURED SAAVAD SUUREMAKS ?
(ESHKS infolehest nr. 27, juuni2004.a.)
Tähelepanuväärse kõne pidas Westfaali tõuraamatu 100. aastapäeval Saksamaa Ratsaspordi Föderatsiooni (FN) peasekretär dr. Hanfried Haring. Prof. Haring jõudis FN kõrgeima tegevjuhi kohale selle organisatsiooni (mis koondab peale spordiorganisatsioonide ka aretusühingud) aretusjuhi ametist. Loomulikult seisab ta selle eest, et Saksamaa sportlased kasutaksid rohkem saksa hobuseid ja hobusekasvatajad toodaksid neile sobivaid hobuseid. Aga ta näeb asju laiemalt, nimelt seda, et hobuskasvatus ja ratsutamine on üks ühine majandusharu, ja Saksamaal õige oluline. Oma ettekande teemaks seadis dr. Haring “organiseeritud hobusekasvatuse perspektiivid 21. sajandil”. Tugeva kritiseerijana tuntud mehena rääkis ta küll kujunenud olukorrast rohkem ja huvitavamalt kui pakkus välja lahendusi. Ajakiri Z- Magazine pidas vajalikuks regfereerida seda kõnet ca 4 leheküljel.
TURU KILLUSTATUS
Dr. Haring väitis, et ratsahobuste turg on kogu Euroopas ja eriti Saksamaal tohutu: Saksamaal on 7330- s ratsaklubis 761 000 ratsutavat liiget, korraldatakse 3270 võistlust, kus osaleb 95000 ratsanikku 162000- i hobusel, tehes 1,6 miljonit starti. Üldse ratsutab aga 1,4 miljonit inimest, ja koguni 2,5 miljonit tahaks osta hobuse. Aga sageli nad ei leia sobivat või ostavad, aga mitte Saksamaal sündinud hobuse.
Turg on Haringu arvates halvasti informeeritud ja eelarvamused häirivad ostjat sobiva hobuse leidmisel. Kõigepealt segab objektiivset pilti turu killustatus.. Saksamaal on 28 tõuraaamtut ja koguni 93 tõugu. Uskumatult suur “tõugude” arv tuleb sellest, et paljud piirkonnad ja seltskonnad püüavad luua oma kaubamärki. Näiteks on haflingeridel Saksamaal 9 erinevat põletusmärki, peale selle on suurim tõuraamat hoopis Austrias, kõigile aga kehtestab reeglid kõige väiksem tõuraamat, Itaalia oma, sest on euroreeglite järgi originaaltõuraamat. Haring peab üldse mõttetuks nimetada tõugudeks väikeste tõuraamatute populatsioone ja heidab ka Euroopa komisjonile ette, et kasutatakse palju sõna “tõug”, defineerimata, mida see tähendab.
Aretusteadlaste järgi ei olevat väiksemas kui 5000 märaga populatsioonis iseseisev areng võimalik. Saksamaal ületavad selle piiri hannoveri tõuraamat 18000, westfaali 9000, oldenburgi ja holsteini tõuraamatud kumbki 7500 märaga. Areng Saksamaa hobusekasvatuses on võimalik ainult seepärast, et kogu soojavereliste hobuste populatsiooni vaadeldakse aretuse seisukohast ühisena ja ka 4 suurt tõuraamatut kasutavad teatud määral üksteise tõumaterjali. Tõuraamatute kokkulepet piirduda põhiliselt oma territooriumiga peab Haring vananenuks ja EÜ direktiividega vastuolus olevaks. Ta ennustab, et on ainult aja küsimus, et suured tõuraamatud tõrjuvad väikesed välja ja laienevad üle riigipiiride, nagu EÜ lubab ja isegi nõuab (“kartellikokkulepped turu jaotamiseks on keelatud”).
Haring küsib, kas hesseni, tüüringeni või baieri sporthobused on tõesti omaette tõud, ja enamgi veel, kas ostjat huvitab, on see hobune hannoveri, westfaali või hollandi soojavereline. Tema arvates omavahel konkureerivad kaubamärgid vaid segavad ostjat produkti tegeliku väärtuse mõistmisel. Ostjale on vaja usaldusväärset ja võimalikult täielikku informatsiooni, et pakutavat kaupa teisega võrrelda. Informatsioon ja teenindus peaks olema aretusorganisatsioonide peamine ülesanne, et paremini müüa. Omavahel võistlevad tõuraamatud Saksamaal annavad eelise hoopis Prantsuse ja Hollandi võistlevatele kasvatajatele. Pealegi on ka heaks koostööks spordi ja aretuse vahel vaja suuremat organisatsiooni. Lisaks väheneb niikuinii riigi osa tõuraamatute toetamisel ja see peakski kaduma, sest segab arengut efektiivsuse suunas. Nii aretuslikult kui majanduslikult on väikeste tõuraamatute kadumine Haringi arvates paratamatu. See käib arenevate tõugude kohta, mitte kultuuripärandi kohta. Ta möönab, et “aretuse tehniline progress” ja “ kultuuripärand” on mõisted, mis ei sobi kokku. Rääkimata “eksootilistest tõugudest”, mille populaarsuse kasv sporthobuste kasvatajaid häirib, on ka näiteks trakeeni põletusmärgi nagu teistegi põletusmärkide keelamise idee emotsionaalsel tasandil täiesti vastuvõetamatu liiga paljudele inimestele. Ta ei ütle, kas see tuleb ületada või mitte.
HARRASTAJAD JA TIPPRATSANIKUD.
Üks raskus saksa hobuste müümisel on nähtavasti nende liigne sportlikkus. Ainult 91000 ratsutajat omavad võistluslitsentsi, järelikult on neid, kes kunagi ei võistle ja tahavad vastavalt tavalisemat ja odavamat hobust, suur enamus. Kuna tavalise hobuse ja andeka hobuse, rääkimata valmis tipphobusest, hinnavahe on tohutu, püüavad kasvatajad iga hinna eest võitjaid kasvatada. Täkk saab tunnustuse ainult potentsiaalse või tegeliku võitjana. Lihtsaid väärtusi, nagu hea iseloom, ei austata. Tavalise hobuse müük on võimalik vaid alla omahinna. Ka ratasastamisteenuse hind on väga kõrgele tõusnud, samas on ostjad ise nõrgemad ratsanikud kui 25 aastat tagasi. Ratsastamata hobust on väga raske müüa. On kujunenud uut tüüpi hobusehuviline seltskond, kes tunnevad rõõmu näiteks Iirimaa mustlaste kirjust tinkeri tõust, ja sellised ei osta kunagi “tõelist” sporthobust. Kõik see paneb tavalise saksa hobuse kasvatajad tegutsemisest loobuma.
Haringi arvates peaksid aretusorganisatsioonid muu tegevuse kõrval hakkama paremini ja odavamalt korraldama kõigi noorhobuste ettevalmistust ja müüki. Suured oksjonid on selleks liiga kulukad.
Kõne kokkuvõtet avaldades lisab “Z- Magazine”, et “ Haring on alati osanud panna kuulajaid peeglisse vaatama paremini kui keegi teine”. Väga kriitiline kõne oli ka eriti enesekriitiline (Haring on FN peasekretär 1991.aastast). Mida siiski edasi teha, jäi küll ebamääraseks. Belglasest ajakirjanik lisab, et enne kõnet esitas orkester vahepalana nagu sissejuhatuseks kuulsa tango “Armukadedus”
