NAABRITE JUURES
Leedu oli veel 15 a. tagasi meist kaugel ees oma sporthobuste kvaliteediga, rääkimata ratsaspordist. Mäletan, kuidas vist 1989.a. suvel külastasime Nemunase kasvanduses toimunud noorhobuste ülevaatust ja nägime hobuseid, millistest meie sportlased sellal unistadagi ei julgenud. Nüüdseks on ratsaspordi takistussõit meil küll selgelt leedulastest ette jõudnud, ja isegi nende sporthobuste ja trakeenide ülevaatused veel 2-3 a. tagasi ei pakkunud enam midagi õpetlikku ega kadestatavat. Sealne langus tekitas vahepeal isegi tunde, et võime neist ette jõuda. Võisime ja võime veelgi veidi muiata, et Leedu on meid praegu ületanud vähemalt erinevate seltside ja huvide paljususega. Aga tänavused muljed üllatavad, kuidas nad nii kiiresti meist kiiremini on arenema on hakanud, ja kuidas nagu veidi varjus hoitud hobuseid ja kasvandusi nüüd efektselt tutvustatakse. Näib, et nad suudavad jälle väga tugevaks hobusekasvatusmaaks tõusta.
Alus selleks on ja peabki olema investorite huvi. Kui 1970.-il aastail suudeti seal selle aja ainuke investor – riik - panna suuri ratsabaase ja hobusekasvandusi rajama (Nemunase HK, Vilniuse HK, Vilniuse RB, Kaunase RB jne.), siis nüüd tulevad hobuste juurde riigi jõukamad inimesed, kes ei loodagi niipea kasumit teenima hakata, aga teevad väga pikaajalisi investeeringuid. Erinevalt meist pannakse palju rohkem raha hobusekasvatusse kui ratsasporti ja usutakse oma hobuste tulevikku.
Erinevate ratsahobusega tegelevad Leedus 4 aretusühingut, loomisel on viies. Selgete sihtidega ja rahvusvaheliselt tunnustatud on neist kaks: Leedu Araabia Hobuse Ühing on tunnustatud rahvusvahelise araabia hobuste organisatsiooni WAHO poolt ja Leedu Trakeeni Ühing on Sakasamaa Trakehner Verbandi tütarselts. Samas kuulub suur osa hobuseid ja omanikke Leedu Sporthobuste Seltsi ja võib- olla rohkemgi Balti Hannoveride Seltsi. Suuri erinevusi nende programmides ei olevat, aga liituda ka ei tahetavat. Kumbki ei ole rahul, et riik nendega ei tegele, aga riik võib- olla ootab, et nad omavahel midagi kokku lepiksid. Balti Hannoveride Selts loodi aastaid tagasi, kui üks saksa hobusekasvataja ostis Zhagare kasvanduse, tõi Saksamaalt oma hannoveri tõumaterjali senisele lisaks ja püüdis Zhagarest hannoveri keskust luua, oma täkke pakkuda ja oma seltsi juhtida. Tänavu kevadel tekkis talle opositsioon uue jõuka investeerija Audra Petraitiene ümber, kes valitigi seltsi presidendiks. Endine president oli varem ignoreerinud seltsi liikmete küsimusi, kui seaduslik on ikkagi balti hannoveride tõunimetus ja kas ei peaks taotlema Saksamaa Hannoveri Seltsilt tütarühingu õigusi. Kui ta aga omaloodud seltsis kõrvale lükati, olevat ta hakanud Saksamaal asju ajama, et luua just selline tütarühing. Kõrvalseisjana võin öelda, et kui ta seda suudab, on see suur asi (Venemaale olevat sellise ebaametliku taotluse peale tulnud ebaametlik äraütlemine), aga kuna mittetulundusühinguna töötavasse seltsi on õigus kuuluda igaühel, kes tunnustab põhikirja, on tal väga raske vältida ka selle seltsi ülevõtmist.
Igatahes on Balti Hannoveride Selts uute juhtidega (ja nende isikliku rahaga) järsku saanud Leedu silmapaistvaimaks hobusekasvatuse organisatsiooniks. Perekond Petraitiste uue ratsaspordi-, hobusekasvatus- ja turismikeskusega “Audruvis” on käinud juba tutvumas nii peaminister Brasauskas kui president Adamkus. Esimene suurem ettevõtmine pärast ülipidulikku avamist oli neil aga hiljuti 26.-27. novembrini toimunud IV Balti Hannoveri Täkkude Ülevaatus. See viidi läbi meile harjumatu suurejoonelisusega. Külalisi oli kutsutud Venemaalt, Valgevenest, Lätist, Eestist (ERL-i esindasid Siim Nõmmoja ja Tiit Siiboja), Rootsist, Soomest, Saksamaalt. Kohtunikekogu oli 6- liikmeline: A.V. Dorofejeva Venemaalt, B. Kamzolov Valgevenemaalt, M. Kleinberga Lätist, S. Veigel- Hollmann (hiljuti Leetu elama asunud sakslanna), R. Kollom ja H. Junnila .
Tegelikult toimus kaks ülevaatust: eraldi tuli hinnata Leedu ja Läti täkke. Esimesi oli 15, teisi 10. Esimesel päeval hinnati hommikupoolikul eksterjööri ja liikumist kõval pinnal, õhtul esitati sammu ja traavi käe kõrval kolmnurgal. Teisel päeval oli vabahüpete ja vaba liikumise hindamine.
Hobuste keskmine tase oli kindlasti palju kõrgem meie ülevaatuste omast, aga erilisi talente ei koolisõiduks ega takistussõiduks ei märganud, kui seda ehk ei ole ainukesena hüppehinde 9,5 saanud Kavaleris. See oli raskevõitu, silmapaistvalt suurte lõuapärade ja üldse suure peaga kaheaastane (!) täkk, 1/8 traavli verd, aga isa Colibri on Contenderi poeg, inbrideeritud Cor de la Bryere’ile III-III ja Ladykillerile IV-IV, ning emaisa on Rufs. Hobune kuulub Saldus Jashanase Spordikoolile Lätis, ja hüppas erakordse kassiliku painduvuse ja kergusega ning samal ajal suure hobuse võimsusega. Ka oli ta hüpete stabiilsuse osas parim. Ülejäänute hulgast hüppehobust otsima ei hakkaks, kuigi vähemalt Läti hobused hüppasid laitmatult: vaid üks hindele alla 8, Leedu hobustest oli selliseid 5. Ka liikumishinded olid väga ühtlased, teistest üle oli Cairo (samm 8, traav 8,5, galopp 9). Kõigi liikumiste hinded olid tal parimad. Cairo oli ka ülevaatuse üldvõitja keskmise hindega 8,58, ringil seati pr. Dorofejeva pealekäimisel ettepoole küll erekordse auraga, aga veidi pikajalgne ja peene kämblaga Kongo (keskmine hinne 8,28). Nelja- aastase Cairo isa on Carano, ei. Castro ja ta oli juba varem saanud sünnimaal Taanis litsentsi. Kongo on aga Lätis 2001.a. sündinud, i. Calando IV, ei. Guido, mõlemad vanemad meil hästi tuntud hobused.
Omapärane oli, et kõik hobused, neid oli 2-15 a. vanuses, esinesid ühesugustel tingimustel, ainult lõppprotokollis reastati eraldi noorem ja vanem vanuseklass. Läti hobustel oli noorem vanuseklass ainult 2- aastased, vanem 3-4 a., Leedu hobustel noorem vanuseklass 2-3 a., vanem vanuseklass kõik sellest vanemad hobused. Läti noorematest hobustest oli selgelt parim Patriks (i. Pedro, ei. Varjags), natuke jäik, aga tugev, hüppe võimsuse eest 9,0 saanud raudjas täkk (ainult Kavalieris sai hüppe võimsuse 9,5, aga oli muide kokkuvõttes kõigi Läti 10 hobuse hulgas alles 7. kohal). Pedro on Tervete populaarsemaid täkke, Pilot’i poeg.
Leedu hobustest olid nooremad selgelt paremad kui vanemad täkud. Võitis 3-a. Latosas (keskm. 8,08), i. Lastikas, ei. Alano, teine oli hall Kempingas (7,98), i. Concord (mitte see kuulsam Concorde, vaid Corrado I pojapoeg), ei. Prizrak.
Latosas oli pikkade joontega hea hüppega (8,5), Kempingasel hüpe vaid 7,5, aga kõrgelt hinnati ta tüüpi ja sammu (oli sellist tugevat ja kompaktset tüüpi) Ühine oli neil mõlemal, et nad olid väga suured hobused (vastavalt 173 ja 172 cm), sellised olid veel vaid lätlaste Kongo (173 cm) ja Kavalieris (171 cm).
Õnnestunud üritus tugevdas kindlasti kõigi Balti riikide ja muidugi ka Leedu enda hobusekasvatajate üksteise mõistmist ja koostöötahet. Kohal oli palju Läti hobusekasvatajaid, Leedust ka trakeenide, araablaste ja sporthobuste seltside presidendid. Kõigile hakkas meeldima mõte, et järgmisel aastal võiks kokku saada veel suuremal ülevaatusel, Balti sporthobuste ühisülevaatusel.
Raigo Kollom
